
20. sajandil avastati, et Montaigne oli mitmete uuemate suundumuste, näiteks pragmatismi ja postmodernismi eelkäija. Montaigne ei asu oma ainestiku kallale kavakindlalt ega sihipäraselt. Ta kuulatab, laseb kannatlikult kõigil, ka kõige tähtsusetumatel seikadel lahti rulluda ja on ometigi täiesti kindel, et asjad kunagi avanevad ja paika lähevad, tuleks ainult nii kaua oodata. Neis räägitakse kõikvõimalikest eri liiki asjadest, näiteks mõistuse tunnetusvõimetusest, konfessionaalsetest tüliküsimustest, arstiteadusest, kalendrireformist, nõiaprotsessidest, raamatutest, hobustest, majapidamisest, eksootilistest rahvastest. Kõik see on läbi põimitud autori mõtisklustega oma eluviisi üle, kusjuures ka need mõtisklused ulatuvad lihtsatest argiasjadest suurte inimlike küsimusteni, nagu sõprus, seltskondlikkus, üksindus, vabadus ja surm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar